Esmamulje

Kohe kui lennuk allapoole pilvepiiri langes ja ma esimest korda elus Hollandit oma silmaga nägin, kerkis pähe mõte, et pole siin midagi nii palju vett ju. Miskipärast on Hollandist minu silme ette maalitud selline pilt, kus külad on keset vett ning inimesed iga päev üleujutuste kartuses elavad. Ilmselgelt asi nii hull ei ole, kuid umbes viie minuti pärast sai ümber lükatud minu väide, et Hollandis palju vett pole. Aina madalamale langedes nägin, et vett oli hoopis igal pool! Vähemalt mereäärses piirkonnas küll. Maa oli täis pikitud piklikke põlde, mis olid igast äärest veega ümbritsetud. Ei mina mõistnud, kuidas nende põldude eest hoolitseda või midagi üldse saab.

Leeuwardenisse jõudes oli esmamulje üdini positiivne. Kõik nägi niii ilus välja, inimesed olid sõbralikud. Bussi minnes ja väljudes tervitavad ning tänavad inimesed bussijuhti, ükskõik missugusest uksest sisse lähevad. Ei kujuta väga ette, et astud 1A-sse viimasest uksest sisse ning hüüad bussijuhile tsau. Kuigi siin lõõtsadega busse pole, mis teeb asja muidugi lihtsamaks.
Läksin bussist lõpppeatuses maha ja hakkasin korterit otsima, mis polnud nii lihtne kui tundus. Bussijuht nägi, et ma lolli näoga ringi vahin, peatas bussi minu kõrval, tegi ukse lahti ja küsis kohe muretsevalt, et mis ma otsin. Hoolimine missugune :D Oma korteriomanikku ukse taga oodates teretasid ka kõik inimesed mind nii sõbralikult, kuigi nägid mind esimest korda elus. Veider.

Hunnikute viisi rattaid kohe rongijaama ees meenutavad mulle, mis mul osta vaja on

Aga siis korterisse jõudes hakkas kõik järjest negatiivsemaks minema. Korter ise meenutas mulle mõnda vanat Mustamäe või Lasnamäe korterit, kuid sellest polnud midagi. Häiriv oli hoopis korteri seisukord. Korrapidamatus ja koristamatus, mis seal sees valitsesid. Minu tuba polnud pärast eelmist rentnikku keegi koristanud, toas oli veider hais ning seinadele oli joonistatud. Eelmine rentnik oli õnneks mulle lahkelt jätnud oma pangakaardi, millega oli hea seintelt ja kapi pealt sitta maha kraapida, ning isegi ühe kasutamata salfakate paki, millega masenduse korral pisaraid pühkida saab.
Korteris kõnnitakse muide välisjalanõudega ringi. Eks see selle pärast nii sitane ongi.

Minu tuba pärast koristamist ja asjade lahti pakkimist

Vaade korterist on vähemalt päris kenakene, aga siin hullavad ringi oma 30 kajakat, kes teevad kohutavaid hääli

Piltidel on näha eelmise elaniku kunstiannet

Kõige hullem aga alles tuleb. Nimelt sain ma teada, et peale kahe noore korterikaaslase (Saksamaalt ja Leedust) kes siia veel jõudnud pole, elab siin korteris ka korteriomanik isiklikult. Ta on väga andekalt suurema osa suurest toast paari kardinaga eraldanud ning seal ta elabki. Väidetavalt ta küll reisib palju, mille tõttu ta koguaeg kodus pole, kuid see on suht fucked up ikkagi. Pole kunagi kuulnud et korteri omanik ise koos noorte tüdrukutega ühes korteris elab. Ei oskagi selle kohta midagi öelda. Ma tunnen suurt pettumust, sest ma tahtsin lõpuks elada omal vastutusel kohas, mis oleks põhimõtteliselt nagu minu enda oma. Ma tulingi Hollandisse nii vara, sest tahtsin õppida üksi elama, ise sööki, vetsupaberit jne osta, kuid nüüd tehakse hetkel ikkagi kõik ette-taha ära ning mina hiilin oma toas ringi, sest ma automaatselt sisemuses tunnen, et see on kellegi teise kodu ning ma ei tohi mitte kuidagi tema rahu rikkuda. Ehk siis ega ma väga normaalselt siin hetkel elada ei saa, ei julge/taha väga oma toastki välja minna. Kõik tundub kohutav ja samas tunnen ma, et ma dramatiseerin asja liiga üle.
Vähemalt on siin enam-vähem töötav Wifi ja voodi kus magada. Korteriomanik, kes tegelikult tundub päris tore ja sõbralik (siiski ei olnud minu plaanides temaga koos elada), väitis mulle isegi, et temal ühtegi reeglit mulle ette panna pole. Pidu korraldada ikkagi ei saa, kui sõbrad suures toas on ning tema teisel pool kardinat kükitab.

Igatahes, koduigatsus on juba esimesel päeval palju suurem kui ma arvasin.