Elu Leeuwardeni moodi

Anna ja Allu jõudsid neljapäeval Leeuwardenisse kohale ning me otsustasime kohe nende esimesel õhtul linna peale minna ning kohalikku ööelu uurida. Leidsime facebookist ürituse, mis ütles, et klubis nimega Hemingway on kõik shotid 1 euro, sissepääsumaksu pole ning mingi DJ mängib terve öö. Kõlas hästi, kuid meil oli selle ürituseni veel aega, seega läksime piljardit mängima. Ma enne linna minekut mõtlesin, et teen õhtul hästi palju pilte, siis on mul midagi ka blogisse panna. Aga ilmselgelt oli mul see mõte kui käega pühitud kohale jõudes, seega pildid kahjuks puuduvad. Kõik olid piljardis hullult kobad, kuid tore oli ikkagi. Tegime kaks mängu ning läksime siis ülejäänud baare tšekkama, kuid tuli välja et kõik olid kuidagi väga väikesed ning suht tavakate hindadega. Ning kõikjal oli nii vähe rahvast. Või siis kui isegi oli rahvast, siis oli ruumipuudus selline, et ei olekski saanud istuda, kuna kaheksast toolist baarileti ääres kuus olid hõivatud ning meid oli neli.
Lõpuks oli kell nii palju et võis juba minna Hemingway klubisse. Kohale jõudes tabas meid pettumus: üritusel oli vaid viis inimest ning muusika oli kohutav. Tegime enda shotid ära ja istusime seal, lootes et asi läheb paremaks, kuid seda ei juhtunud. Inimesi juurde ei tulnud ning muusika oli ikka sama jama edasi. Lõpuks loobusime ning lahkusime, lootes, et üritused lähevad augusti lõpus paremaks, kuna siis jõuavad ka ülejäänud üliõpilased kohale. Eks rahvast on siis linna peal jah rohkem, muusikavalikule ei hakka parem praegu panustama.

Minu korter öösel

Läksin eile hommikul vaatama/ostma endale ratast, mis ma olin facebooki ühest "garage sale" grupist leidnud. Maja, kus ratas asus, oli google mapsi järgi jalutades umbes 22 minuti kaugusel, Leeuwardeni lennuväebaasi vastas. Mulle ei meeldi hilineda ning siin uues linnas olen ma kõikjale natuke ajavaruga läinud, sest ma ei tunne seda kohta veel nii hästi ja ei tea kust minna ning õiget majanumbrit leida on siin vahest väga raske. Kuid eile ületasin ma ennast ning jõudsin kohale kokkulepitust lausa pool tundi varem. Üritasin siis natuke veel ringi kõndida ja aega parajaks teha, kuid seal polnud just väga kuhugi minna, seega 10 minuti enne kokku lepitud aega helistasin ma uksekella. Ootasin, mõeldes et äkki ta on teisel korrusel või vetsus või midagi, varsti helistasin uuesti, lõpuks isegi koputasin, ikka ei midagi. Kaks minutit enne kokku lepitud aega otsustasin ennast kokku võtta ning helistada talle. Siis sain sellelt kutilt vastuse, et ta juba sõidab ning et ma annaksin talle veel 10 minutit aega. Lõpuks (võibolla isegi rohkem kui 10 minuti pärast) parkis maja ette auto, kust tulid välja kaks tumedanahalist kutti ning üks valge blondide juustega umbes kaheksa-aastane pontsakas kurja näoga poiss (praegu tagasi mõeldes meenutab ta mulle natuke Dudley Dursley't). Kutid olid väga sõbralikud ja rääkisid juttu, samal ajal väike poiss aga ainult vahtis mind altkulmu (ma arvan et ta ei osanud inglise keelt). Kuid siis tuli välja, et võti, millega oleks pidanud ratta lukust lahti tegema, ei olnud õige. Ratas oli tegelikult ühe tüdruku oma, kellega ma facebookis äri tegin, tüdruk ise oli sellel hetkel oma ema juures ning ta kutt pidi mulle ta ratta müüma, kuid kuna õiget võtit polnud, siis polnud midagi teha. Kutid (kaasa arvatud põrnitsev poiss) viisid mind autoga Anna juurde ära, ise kogu aeg imestades, kuidas ma nii pikka maad küll jalutasin.
Õhtul kui ma koju jõudsin, nägin aga, et see sama rattatüdruk oli mulle facebookis kirjutanud, et nad leidsid võtme üles ning ma võin rattale järgi minna kas kohe praegu või järgmisel päeval. Nii kiiret lahendust ma probleemile küll ei osanud oodata. Otsustasin kohe rattale järgi minna, sest järgmisele päevale olin ma juba plaanid teinud. Kell oli pool 12. See kutt tuli võttis mu jälle autoga peale ning sõitsime tema juurde. Ratas oli mulle õnneks enam-vähem paras isegi (kartsin väga et mu lühikesed jalad ei ulatu pedaalideni). Rattal oli vigu, see ragises natuke sõites, pedaalid teevad vahepeal naksuvat häält ja keeravad ennast vahepeal (ei oska seletada kuidas) ning sadul suht ujub perse all. Sadula peaks korda saama teha, sest minu arust peaks see tähendama, et see pole korralikult kõvasti kinni pandud. Muidu on ratas siiski väga vinge, erinevalt Elle rattast töötavad mul kõik asjad korralikult ning ma maksin temast kolmandiku vähem. Siiski pole mu rattal näiteks tulesid, mis Ellel on. Aga üldiselt olen ma väga rõõmus oma ostu üle, kerge kurtmine ongi tingitud lihtsalt sellest et me oleme Eestis harjunud poest ostetud uue ja vinge rattaga, kuid siin tulebki odavaid kasutatuid rattaid osta, sest rattavargus on siin väga tõsine probleem. Ratta eelmine omanik käskis oma kutil ka ratta korda teha, too kurtis mulle, et ta on pool päeva ratast puhastanud ja särama löönud. Oli tõesti ilus puhas ratas. Ja tõesti, vead või mitte vead, vähemalt on nüüd mul nüüd ratas(!!!), mis siin tähendab väga palju. Enam ei ole mul tänaval aeglase turisti staatust, vaid nüüd ma saan elada nagu tõeline Leeuwardlane :)
Hetkel saan rattast ainult müügipilte blogisse panna, sest mu ratas on praegu Anna ja Allu rattakuuris, kuna mul pole veel korralikku rattalukku ning täna on poed kinni.